Mark Anthony

Igavese elu

tõend

Vaimudega suhtlemine

kui surmajärgse elu tõend

Tõlkinud Kadri Ülle Masing

Pühendan selle raamatu oma isale Earlile,

kõige vapramale mehele, keda olen tundnud.

Ta teenis oma riiki nii sõja kui ka rahu ajal,

avardades kosmoseuuringute kaudu meie teadmisi

ja ettekujutust maailmaruumist.

Pühendan selle raamatu ka tema relvavendadele

ja kõikidele Ameerika Ühendriikide

kaitsejõudude vapratele meestele ja naistele,

kes kaitsevad meie õigust sõna- ja usuvabadusele.

Sisukord

Eessõna Kenneth Ringilt 11

Sissejuhatus 17

1. Spirituaalne olukorrateadlikkus 21

2. Pärilikud selgeltnägijavõimed kui kahe teraga mõõk 33

3. Taeva eesriiet kergitades 55

4. Teispoolsuse tasandid 63

5. Teispoolsus ja kollektiivsest teadvusest eraldumine 73

6. Dimensioonidevaheline suhtlus 78

7. Mitmetähenduslikud sõnumid 93

8. Sagedusmajakad: kahesuunaline Armastuse tänav 108

9. Teadvus ja isiksus on igavesed 126

10. Mõrvad ja õigluse teine pool 138

11. Enesetapp ja teispoolsus 161

12. Reinkarnatsioon: Jumala õiglus ja tasakaal 175

13. Lapse surm ja teispoolsus 184

14. Loomad ja tingimusteta armastus taevast 194

15. Valgustumine: tervita enda seesmist valgust 204

Tänusõnad 215

Eessõna

Surmalähedaste kogemuste (SLK) uurijana ei tahtnud ma meediumitega suuremat tegemist teha, eriti oma karjääri algul.

Minu surmalähedaste kogemuste uuringud ja huvi UFO-kontaktide vastu olid ühe akadeemilise taustaga inimese jaoks niigi piisavalt veidrad. Pealegi ei olnud ma huvitatud surmajärgse elu tõestamisest ega mõne hea juhtumi leidmisest, mis kinnitaks teadvuse säilimist pärast füüsilist surma. Mind oli alati rohkem huvitanud see, mida me surmalähedastest kogemustest õppida võime, ning oma üliõpilastel ja lugejatel lasksin ise järeldusi teha – selliseid, nagu nemad soovisid.

Teadlase jaoks oleksid meediumidega rääkimine ja arutlused hauatagusest elust tähendanud akadeemiliste ringkondade hukkamõistu — see teema on kõmulehtedele, mitte auväärsetele auditooriumidele. Ent veetnud aastaid teisenenud teadvusseisundeid ja surmalähedasi kogemusi uurides, õppisin ka paljut meediumide kohta. Ma ei kahtle, et mõned neist suudavad tõepoolest surnutelt sõnumeid vahendada ja teavad neilt abi otsima tulnud inimeste kohta asju, mida tavavahendite abil pole võimalik teada saada. Loomulikult olen ma palju lugenud ka kunagiste kuulsate meediumide Leonora Piperi, Gladys Osborne Leonardi ja paljude teiste kohta. Siiski ei mõelnud ma kunagi sellele, et ise mõne meediumi teeneid kasutada, kuni minuga juhtus midagi väga veidrat, mida ma ei saanud ignoreerida.

See lugu oli seotud minu isaga. Olin väike laps, kui mu isa 1940. aastate algul sõtta läks. Kuigi ta elas sõja üle, leidus mitmeid põhjuseid, miks ta enam koju tagasi ei tulnud. Ta suri noorena – neljakümne ühe aastasena –, kui töötas New Yorgis kunstnikuna. Noore mehena hakkasin palju oma isale mõtlema ja tajusin tema kohalolu – justkui minu elu suunava mõjutajana. Minu kui teadlase esimeseks reaktsiooniks oli see tajumus kahtluse alla seada, kuid mingil tasandil ma teadsin, et side isaga on reaalne – nii otsustasin ma isaga seotud mälestustest ja tema mõjust oma elule pärast tema surma kirjutada raamatu, millele panin pealkirjaks “Minu isa, kord lahkunud” (“My Father, Once Removed”).

Kahe aasta eest hakkasid mitmed minu sõbrad, kes samuti ühel või teisel viisil surmalähedaste kogemuste uurimisega tegelevad, minuga üksteise järel ühendust võtma, ning kõigil neil oli olnud fantastilisi kogemusi meediumidega (mitte ühe ja sama meediumiga, ärge arvake!) ning kõik nad küsisid minult, kas ma ei tahaks ka mõnel seansil osaleda. Sõbrad õhutasid mind seda tegema. Mina muidugi vaidlesin vastu ja püüdsin jutuajamise teistele teemadele juhtida, aga surve kestis!

Pärast neljandat veenmiskatset ma alistusin ja leppisin kokku kohtumise meediumiga, keda üks sõber oli soovitanud. Hiljem kirjutasin sellest kohtumisest artikli, mis kandis humoorikat pealkirja “Kuum meedium”, ning lisasin selle oma isast kirjutatud teose täiendatud ja parandatud versiooni viimaseks peatükiks.

Ma säästan teid üksikasjadest, kuid seanss ise kinnitas sisuliselt kõike, mida ma olin oma isa elu kohta teada saanud või arvanud; meedium ei oleks tavalisel viisil seda kuidagi aimata võinud. Ja mitte ainult seda … meedium rõhutas, et mu isa armastas ja armastab mind väga – olin seda varem kuulnud oma poolõelt ning järeldanud ka isa surmajärgsest rollist oma elus; tema mõjust, mida olin nii kaua tundnud. Veel enam – meedium rääkis mulle väga täpselt mõningatest segastest asjaoludest minu perekonna ajaloos, mis lõid mu täiesti pahviks. Üks asi on lugeda spiritistlike seansside kohta raamatutest, hoopis teine aga see, kui kõik juhtub sinuga päriselt!

Igal juhul sai mulle selgeks, et teadus ja meediumlus ei välista tingimata üksteist, eriti kui meedium keskendub faktidele, mida saab objektiivselt tõendada. See on põhjus, miks ma leidsin, et Mark Anthony tähelepanekud teispoolsuse kohta on väga õpetlikud. Tema tähelepanekud põhinesid loogilisel teaduslikul lähenemisel, mis toetub tõenditele, mitte oletustele ega rutakatele järeldustele. See on üks raamatu “Igavese elu tõendid” muljetavaldavamaid tahke. Mark on hoolitsenud selle eest, et näidata, miks on tähtis vaimude ehk tavaolukorras nähtamatute olendite maailma avastamisel vältida negatiivsust ja hirmu. Loomulikult tekitab tundmatus sageli hirmu, nagu ka ööpimedus, kuid tema tunnistused kontaktidest vaimumaailmaga on selles suhtes väga kõnekad ning omal kombel köitvad ja põnevad.

Mark läheneb vaimudega suhtlemisele terviklikult ja asjatundlikult. Vaatamata oma rangele töössesuhtumisele (töösse, kuna ta suhtleb vaimudega ka publiku ees), ei ole advokaat, kes kõneleb surnutega, kaitstud naeruvääristamise eest. Ometi, kui mõtlen tema huumorimeelele, põhjalikkusele ja ennekõike usule Jumalasse, näib mulle, et hoopis tema on see, kes viimasena naerab! Rääkides endast: ka minul on olnud tõeliste skeptikutega mitmeid kasulikke ja virgutavaid kohtumisi ning ma leian, et need “tõepaljastajad”, kes on ennast skeptikuteks maskeerinud ja end oma ideoloogia seinte vahele vangistanud, võivad olla väga tüütud, seega hoian nendega parajat pikivahet.

Mark ja surmalähedaste kogemuste uurijad on teinud palju kattuvaid või sarnaseid avastusi. Üks “Igavese elu tõendite” köitvaid jooni on see, et ta jätkab teispoolsuse teemaga sealt, kus surmalähedaste kogemuste jäljed tagasi pööravad, kuid need kaks valdkonda sobivad kokku nagu sukk ja saabas. Ilmselt veelgi olulisem on see, et vaimsed mõjud ja mõjutused, mille keskel elatakse siin maailmas (väärtushinnangute mõttes) ja sealpoolsuses, langevad kokku, seda kinnitavad ka SLK-uuringute tulemused.

Peamisteks küsimusteks on kahtlemata, mis meiega pärast surma juhtub ja milline teispoolsus välja näeb. Paljud surmajärgse elu uurijad, nende seas Mark, teoretiseerivad, et teispoolsusel on erinevad tasandid, kui neid nii võib nii nimetada, ning inimest tõmbab loomuomaselt tasandi poole, kuhu ta kõige paremini sobib.

Üksmeel näib valitsevat selles, et arhetüüpset põrgut pole olemas – see on punkt, millega surmalähedase kogemusega inimesed nõustuksid. Veel üheks ühiseks punktiks Marki tähelepanekute ja SLK-uuringute vahel on reinkarnatsioon. Olen oma uurimuse (nagu ka mõningate teiste SLK-uuringute) käigus leidnud, et paljud surmalähedase kogemuse saanud inimesed on avatumad ideele, et nende surmale võib järgneda reinkarnatsioon, ning usuvad reinkarnatsiooni võimalikkusse ühes või teises vormis.

Mark Anthony puudutab “Igavese elu tõendis” mitmeid tundlikke teemasid, muuhulgas ka enesetappu. Surmalähedastest kogemustest kõneldes võib üldiselt öelda, et nii teised valdkonna uurijad kui ka mina oleme leidnud, et enesetapukatse teinud inimeste kogemused sarnanevad nende omadele, kelle surmalähedane kogemus on saadud haiguse või õnnetuse tõttu: ka nemad näevad valgust ja kogevad sellega seonduvat armastust. Samas jõuavad nad arusaamisele, et enesetapp ei lahenda midagi, vaid neil tuleb jätkata tööd oma murede ja probleemidega. Teatud mõttes võib öelda, et ennast ei olegi võimalik tappa, sest isegi kui su keha sureb, avastad sa, et elad endiselt edasi. Seega teavad kõik surma lävelt tagasi pöördunud enesetapjad, et vabasurm ei ole lahendus. Probleem ise on mõistagi palju keerukam, kuid Marki teated enesetapu sooritanud inimestest langevad kokku sellega, mida mina olen surmalähedasi kogemusi uurides avastanud.

Veel üheks kattuvuseks Marki töö ja SLK-uurimuste vahel on tõdemus, et inimese individuaalsus ei kao, isegi kui sellest saab osa millestki suuremast. Marki tähelepanekute kohaselt säilitab siitilmast lahkunu vaim oma isiksuse. Olen kuulnud sedasama ka surmalähedase kogemusega inimeste suust, keda olen intervjueerinud.

Seega jõuab Mark Anthony samade järeldusteni, nagu SLK-uuringud, kuid läheb neist kaugemale, andes lugejale selge arusaama, milline on elu pärast keha surma, ning teadmise, et me ei lahku oma lähedastest kunagi päriselt. Nautisin väga ka Marki vaateid siitilmast lahkunud loomadele, sest paljud surmalähedase kogemusega inimesed on rääkinud, et kohtusid sealpoolsuses oma lahkunud lemmikloomadega. Ja muidugi nautisin ka autori huumorit, mis lisas raamatule nii sarmi kui ka sügavust.

Kui tõsisemate teemade juurde tagasi tulla, siis nii Marki tähelepanekud kui ka SLK-uuringud näitavad, et me kanname enda tehtud tegude eest vastutust ning seisame nende tagajärgedega silmitsi ka pärast surma. Siiski tahaksin siinkohal selgitada (nagu surmalähedase kogemusega inimeste elukäigu põhjal öelda võib), et tegelikku surmajärgset kohtumõistmist ja karistust ei ole. Inimene lihtsalt näeb oma tegude tagajärgi ja mõju, mida need teistele avaldasid, kogedes neid selliselt, nagu need talle endale oleksid mõjunud. Seega võib rääkida täiuslikust õiglusest – mida külvad, seda ka tõepoolest lõikad. Võib näha, et käitumise kuldreegel ei ole lihtsalt moraalne ettekirjutus, vaid see kehtib tõesti. Ma usun, et ka see põhimõte on “Igavese elu tõenditega” tugevas kooskõlas.

Kõige tähtsam paralleel Marki teose ja SLK-uuringute vahel on ilmselt järeldus, et elu on igavene. Meis kõigis on jumalik valgus ning seda mõistes kaob ka hirm, mida sünnitab teadmatus sellest, mis meiega pärast surma juhtub. Elu ei lõppe keha surmaga. Marki töö viib vältimatu järelduseni, et meil on kõrgema teadvusega ühendatud hing, mis jätkab elu teises dimensioonis – maailmas, kus tingimusteta armastav kõrgem vaim meid koju ootab, kui kätte on jõudnud aeg oma elu mujal jätkata.

Kenneth Ring,

Connecticuti ülikooli psühholoogia emeriitprofessor, New York Timesi bestselleri “Valguse õppetunnid” (“Lessons from the Light”) autor.

Sissejuhatus

Kirjaliku ajaloo algusaegadest peale on teada miljoneid juhtumeid üle kogu maailma, kus inimesed on kohtunud oma lahkunud lähedaste vaimudega. Selliste juhtumite rohkusest hoolimata paljud inimesed kas keelduvad neid uskumast, jäävad skeptiliseks või on negatiivselt meelestatud. Vaimudega suhtlemist ümbritseva ebausu ja hirmu tõttu ei soovi paljud inimesed tunnistada, et omavad sellist kogemust. Siiski on hoiakud muutumas ning miljonid inimesed otsivad tänapäeval meediumide abil oma kallite kadunutega kontakti.

Tehes oma tööd selgeltnägijast meediumina, olen ma vahendajaks, kes aitab materiaalses maailmas elavatel inimestel suhelda oma lahkunud lähedaste vaimudega. Olen ühtaegu nii advokaat kui ka selgeltnägijast meedium ning mind tuntakse nime Mark Anthony the Psychic Lawyer^® all. Kuigi paljud arvavad, et minu kaks ametit on vastandlikud, keerlevad mõlemad tegelikult tunnistuste ja tõendite ümber, ning see raamat kõneleb tõenditest, mida ma olen saanud surmajärgse elu kohta.

Inimesed tahavad teada, mis juhtub, kui nad surevad. Kas elu pärast elu on olemas? Kas paradiis on olemas? Kas põrgu on olemas? Kas ka loomadel on surematu hing? Mida vaimude sõnumid tähendavad? Kuidas saab vaimudega suhtlemine aidata? Kas reinkarnatsioon on reaalne? Kas on võimalik suhelda kellegi vaimuga, kes on juba reinkarneerunud? Mis saab siis, kui ma suren, aga minu kallis kaasa on juba reinkarneerunud – kas see tähendab, et ma ei näe teda enam kunagi, ka mitte teispoolsuses?

Tekib ka teisi küsimusi. Kas seda kõike saab kuidagi teaduslikult tõestada? Kas saatan on olemas? Minu poeg sooritas enesetapu – kas ta on nüüd põrgus? Meest, kes tappis minu vanaisa, ei mõistetudki süüdi – kui Jumal on olemas, siis miks ta seda lubas?

Selles raamatus käsitletakse neid küsimusi ja hajutatakse vaimudega suhtlemist ümbritsev hirm ja ebausk. Minu lähenemisviisiks on silla ehitamine üle vaimu- ja teadusmaailma lahutava kuristiku. Ma selgitan selles raamatus, et teadus ja usk ei pruugi üksteist välistada, vaid on tegelikult sageli kooskõlas. Kvantfüüsika, füsioloogia, geneetika, teaduslikud teooriad, ajalugu ja teoloogia üheskoos annavad teadusliku aluse surmajärgset elu puudutavatele teooriatele: vaimudega (nii inimeste kui loomade) suhtlemine, karma, reinkarnatsioon, valgustumine ja see, mida mina nimetan “seesmiseks valguseks” (iga inimese isiklikuks suhteks Jumalaga).

Sellise loogilise käsitluslaadi kaudu kinnitab raamat lugejaile, et Jumal ja taevariik on olemas, et inimese hing on surematu igikestev vaim, et vaimudega suhtlemine on võimalik ning et me kohtume oma lahkunud lähedastega taas, kui meil on tulnud aeg maisest elust lahkuda. Käesolev raamat läheb märksa sügavamale kui teised sama teemat käsitlevad teosed ning toob surmajärgse elu ja vaimudega suhtlemise reaalsuse lugejani täiesti uuel viisil.

“Igavese elu tõendid” seletab uuenduslikke, keerulisi ja esoteerilisi käsitusi kergesti mõistetavas keeles. Kõik peatükid sisaldavad inspireerivaid, kaasahaaravaid, teravaid ja sageli ka humoorikaid tõsielulugusid, et lugejat harida, tema meelt lahutada, teda valgustada ja lohutada. Lähedaste inimeste surmaga seotud raskeid teemasid käsitleva raamatu põhiteemadeks on tervendamine ja tervenemine.

Käesolev raamat toob surmaga seonduvad teemad kahekümne esimesse sajandisse, mõtestades ümber arusaamad surmajärgsest elust ja vaimudega suhtlemise tehnilistest aspektidest. Uusi mõisteid ja kontseptsioone esitatakse loogiliselt ja aste-astmelt, ehitades juba tuttavatele käsitlustele peatükkide edenedes uusi.

Ma kasvasin üles katoliiklasena ja kaalusin isegi vaimuliku ametit. Ehkki valisin juristikarjääri, olen veetnud suure osa elust Jumalat ja maailma usundeid tundma õppides. Sõna Jumal all mõistan ma kõrgemat jõudu.

Inimkond on andnud sellele kõrgemale jõule mitmeid erinevaid nimesid: Ülim Olend, Jahve, Kristus, Brahma, Višnu, Buddha, Jehoova, Allah, Suur Vaim, Püha Vaim, algallikas ja lõputu valgus.

Mina viitan kõrgemale jõule lihtsalt kui Jumalale.

“Tõendid igavesest elust” on mõeldud ükskõik millist usundit esindava inimese jaoks. Surmajärgsest elust on võimatu rääkida, arutlemata Jumala ja selle üle, kuidas maailma suurimad usundid Jumalat näevad, ning kõnelemata taeva või paradiisi olemusest teispoolsuses, reinkarnatsioonist ja vaimudega suhtlemisest. Teaduse lõppeesmärgiks võiks vabalt olla ka Jumala avastamine. Spirituaalsuse taga seisva tehnoloogia mõistmine ja vaimude vahendatu tõlgendamine võivad olla esimesteks sammudeks teel selle eesmärgini.

Palju õnnistusi!

Mark Anthony, the Psychic Lawyer^®

1

Spirituaalne olukorrateadlikkus

Geronimo, põlisameeriklasest suur sõjapealik, on öelnud: “Me kõik oleme ühe Jumala lapsed. Päike, pimedus ja tuuled kuulevad kõike, mida me ütleme.”

Kuid kas meie kuulame Jumalat?

Jumal pöörab alati meile tähelepanu. Kahjuks ei pööra meie alati tähelepanu Jumalale. Jumala ja teispoolsuse sõnumid on kõikjal meie ümber – siis, kui me neid kuulame.

Olukorrateadlikkus on kõige sinu ümber toimuva tajumine – igalt suunalt, igal ajahetkel. See tajumus annab juhiseid selle kohta, mida järgmiseks teha. Olukorrateadlikkus on võime, mida väärtustavad eriti kõrgelt politseinikud, tuletõrjujad, parameedikud ja sõjaväelased, kuna selle abil saab teha kiireid otsuseid, mis võivad päästa elusid.

Spirituaalne olukorrateadlikkus tähendab selle tajumist, mis sind ümbritsevas vaimumaailmas toimub. Sellega käib kaasas avatus vaimudega kontakteerumiseks. Spirituaalne olukorrateadlikkus on väga kasutoov, sest võib muuta sinu elukäiku. Väljakutseteks on kontakti tunnistamine, selle reaalsuse aktsepteerimine ja saadavate suuniste usaldamine.

Olen õnnelik, et minu vanemad rääkisid mulle spirituaalsest olukorrateadlikkusest. Neil mõlemal olid selgeltnägijavõimeid ning nad suutsid vaime tajuda. Maast madalast õpetati mind tähelepanu pöörama nii nähtavale kui ka nähtamatule maailmale enda ümber.

Mind on õnnistatud neilt saadud õppetundidega mitmes mõttes. Advokaadina mõistan ma üksikasjadele tähelepanu pööramise tähtsust – advokaat, kes seda ei tee, jääb kohtuasjades kaotajaks. Meediumina on minu vanemate tarkus mulle õpetanud, et intuitsioon ja kontaktid vaimudega on kingitused Jumalalt, mida tuleb austada ja kalliks pidada.

2001. aasta maikuus läksin koos vennapoja ja vennatütrega New Yorki perekonna kokkutulekule. Otsustasin enne sündmuse algust koos nendega linna peal väikese tiiru teha. Oli ilus päikesepaisteline teisipäeva hommik. Sõitsime taksoga Manhattanile, et külastada nõbu Reedi, kes töötas Maailma Kaubanduskeskuse lõunatornis. Reed kohtus meiega kaksiktornide esisel väljakul.

“Siin sa oledki! Universumi keskpunktis!” hüüatas Reed. Ta oli meie külaskäigust elevil ja soovis meile näidata imeilusat vaadet, mis tema kabinetist avaneb. Sel hetkel näis Maailma Kaubanduskeskus olevat täis elu ja elujõudu, oma tuhandete igas suunas sagivate inimestega. Sellegipoolest olid minu teismelised nõod rohkem huvitatud rõivakauplustes ostlemisest kui maailma rahanduskeskuse külastamisest.

Kui ma selge sinitaeva all päiksekullas kiiskavaid kaksiktorne vaatasin, tabas mind äkki halb eelaimus – ja siis see juhtus.

Minu vaimusilma ees välgatas plahvatus. Hirm ja abitus tulvasid üle mu keha. Ma nägin tule- ja suitsupõrgut koos tohutute prügi- ja tolmupilvedega, mis minu suunas rullusid. Kohutav surmahirm neelas mind endasse, mu põlved värisesid. Tundsin, et hakkan kohe oksele. Katnud näo kätega, kummardusin ettepoole, et kusagilt tuge otsida. “Oh, Jumal küll!” karjatasin valjusti.

Minu vennapoeg ja -tütar nõksatasid seisma, jäädes mind ammulisui vaatama.

“Mis sul viga on?” küsis Reed murelikult.

“Ma … ma ei tea,” kokutasin vastuseks. “Ma nägin midagi – midagi kokku kukkumas.”

Mõne sekundiga nägemus hajus. Vaatasin uuesti kaksiktornide poole, ainult selleks, et näha neid päikesesäras taeva poole kõrgumas.

“Tead mis, Reed, kui midagi peaks sel ajal juhtuma, kui sa majas viibid, jääd sa lõksu. Mul on kahju, aga ma ei saa sinuga sinna üles minna.”

Reed oli pettunud. Minu vennapoeg kõõritas kahtlustavalt kaksiktornide poole.

“Jäta onu Mark rahule,” torkas vennatütar vahele. “Sa tead küll, milline ta on.”

Sain vennatütre diplomaatilisest ja tundlikust mõistvusest oma psüühiliste võimete suhtes lohutust. “Tänan,” sosistasin talle tänulikult.

Hetkemeeleolu vaibus ning me ütlesime Reedile, et kohtume temaga hiljem suguvõsa kokkutulekul. Minu vennatütar, kes ei jäta kasutamata ühtki võimalust sisseoste teha, vahetas kiiresti jututeemat. “Hei, vaata! Disainerkaupluse väljamüük! Onu Mark, palun, kas sa viiksid meid sinna šoppama?”

Nägin tema silmis Gucci helki ja olin rohkem kui õnnelik, et saan nende kahe ostuhimu rahuldada. Tõttasime kaksiktornidest eemale.

Neli kuud hiljem, 11. septembril 2001, viibisin Floridas oma advokaadibüroos ja valmistusin kohtukõneks. Äkitselt tõmbas üks meie töötaja minu kabinetiukse pärani ja lausa lendas sisse.

“Midagi hullu on juhtunud! Maailma Kaubanduskeskus New Yorgis põleb!”

“Mida?”

“Kaks lennukit sõitis neisse sisse! Mõlemad tornid põlevad! Kõik uudised räägivad sellest!” tulistas ta järjepanu sõnu.

“Oh, issand!” ahmisin õhku. See oli kõik, mis ma suutsin öelda, meenutades õudset pilti, mida olin neli kuud varem kohapeal käies oma silme ees näinud.

Jumal küll – minu tädipoeg Reed!

Püüdsin palavikuliselt Reedile helistada, kuid tulemusteta. Helistasin tema naisele, emale ja õele. Mitte keegi ei saanud New Yorgiga ühendust – kõik telefoniliinid olid ülekoormatud. Kaks päeva hiljem õnnestus mul viimaks helistada – Reed oli elus.

Umbes aasta hiljem tuli Reed koos naise ja lastega Floridasse. Ühel pärastlõunal astus ta minu büroost läbi.

Kuigi ta oli terrorirünnaku üle elanud, ei teadnud ma seni täpselt, mis temaga oli juhtunud. Tema naine rääkis, et ta oli käinud traumajärgse stressihäire ravil. Kui ta teisel pool minu kirjutuslauda istet võttis, nägin enda ees täielikult muutunud meest. Vaatamata tema naeratusele, nägin ta silmis sügavat kurbust.

“Ma … Ma tahtsin sinuga rääkida – 11. septembrist,” ütles Reed. “Ma tean, et sina saad aru.”

“Mis siis juhtus?” Jäin pinevusega kuulama.

“See juhtus umbes kolmveerand üheksa paiku hommikul, olin oma kontoris. Kuulsin sellist heli, mida ma pole kunagi varem kuulnud – see pidi olema plahvatus. Ma tundsin, kuidas terve kontor vappus.”

Reedi nägu tõmbus pingule. Oma kogemuse jagamine oli tema jaoks silmanähtavalt raske.

“Jätsin kõik sinnapaika ja jooksin eesruumi. Üks meie sekretäridest karjus: “Just praegu põrutas lennuk vastu põhjatorni – see põleb!”

Kuulasin hoolega ja Reed jätkas.

“Ma ei suutnud seda uskuda! Me kõik seisime seal ja vaatasime aknast välja. See oli kohutav! Tuli levis kiiresti laiali – suurte suitsupilvede vahelt võis näha, kuidas põhjatorni tükid õhus keerlesid. Olime hirmust halvatud, me ei teadnud, mida teha.

Minu ülemus helistas turvameestele. Talle öeldi, et linnavalitsuse hinnangul saab kõik korda, ent kui keegi soovib hoonest lahkuda, siis parem lahkugu.”

Reed vaikis hetkeks ja jätkas: “See oli nagu “Titanicu” filmis – siis, kui laev jäämäega kokku põrkas ja reisijatele öeldi, et kõik on korras, kuid samas sa tead, et mitte miski pole korras. Ma mõtlesin korraks, et jään paigale, aga siis kuulsin ma midagi imelikku,” seletas Reed.

“Imelikku? Mis mõttes?” küsisin ma.

“Ühe sekundi jooksul kuulsin ma ... ma kuulsin vanaisa Theorini häält, mis ütles: “Mine nüüd! Kohe!”

“Sina ja vanaisa olite väga lähedased, eks ju?” Mul oli kahju, et ma polnud kunagi näinud vanaonu Theorini, kes oli juba kümne aasta eest surnud.

Omamoodi ma siiski tundsin teda, kuna mu isa oli mulle temast palju naljakaid lugusid rääkinud.

Reed peatus. “Kas see ei tundu sulle siis imelik?” Minu näoilme pani Reedi muigama. “No muidugi – sina ju näed surnud inimesi! Ilmselt suutis ka vanaisa Theorin neid näha.”

“Sa tead, Reed, et see võime on meie suguvõsas olemas. Niisiis, mis edasi juhtus?”

“Hea küll, aga päriselt ka – kes oleks saanud kõige toimuva juures üldse veel tööd teha?” küsis Reed retooriliselt. “See, et lennuk põhjatorni põrutas, oli mind niigi hirmule ajanud ja siis ma kuulsin kummitust ka veel! Ma teadsin, et pean põgenema.”

“Okei, mis siis sai?” küsisin Reedilt sügava ohkega.

“See oli midagi sürreaalset. Kõik olid paanikas,” kirjeldas ta. “Ma olin viimane, kes lifti mahtus – poolenisti ukse vahele litsutuna.”

“Miks, jumala pärast, pidid sa üldse liftiga minema?”

“Vist sellepärast, et meie majas oli üks maailma kiiremaid lifte! Tahtsin sealt kiiresti minema saada,” vastas ta, jätkates peale väikest pausi. “Lift sõitis mõned korrused allapoole – ja siis ... siis hakkas kõik ümberringi rappuma ja värisema. Inimesed karjusid; me rüselesime liftis nagu segased.” Reed klammerdus tooli käetugede külge.

“Kas see oli siis, kui teine lennuk lõunatorni sisse sõitis?” küsisin ma.

“Jah. Lifti uksed läksid lahti ja siis – ma tean, et see kõlab hullumeelselt, aga ...” kõhkles Reed.

“Lase edasi, Reed, pole midagi,” rahustasin teda.

“Kui lifti uksed avanesid, nägin hetkeks, võin seda vanduda, silmanurgast vanaisa Theorini,” kirjeldas Reed. “Ta viipas mulle. Ma teadsin, et pean liftist välja saama – hüppasin välja ja kukkusin põrandale. Minu sekretär Karen ja veel kaks naist kukkusid minu kõrvale. Teised jäidki lifti ...”

Reed jätkas. “Lamasin näoli maas nende kahe naise kõrval. Kergitasin end ja karjusin neile: “Kuulge, tõuske püsti!’ Aga nad ei tõusnud! Nad lihtsalt jõllitasid mind tühja pilguga …”

“Mis sai edasi?” Mu süda hakkas taguma.

“Vaatasin korraks seljataha ja ...” Reed võttis hoogu, enne kui jätkas. “Siin kuulsin jälle seda heli – teist plahvatust – ja lift lahvatas põlema! Oh, Mark! Mul on siiamaani silme ees nende inimeste pilgud, kes sinna jäid! Minu sekretär … oh issand, ta lihtsalt karjus ja karjus ja lift – see lõõmas üleni leekides! Ma nägin, kuidas trossid, mis lifti üleval hoidsid, katkesid ja lift kukkus alla! Kõik karjusid ... Lift kukkus alla nagu üks suur tulekera!”

Reed vappus üle kere. Ulatasin talle väriseva käega taskurätiku.

“Meie ümber keerlesid sädemed. Püherdasime Kareniga põrandal, et neid summutada – see oli õudne! Kogu see asi kestis ainult mõned sekundid …” Reed tõmbas sügavalt hinge.

Püüdsin jääda rahulikuks ja objektiivseks kuulajaks, kuid mu süda murdus oma tädipoega kuulates. Minu oskused advokaadina pandi tõsiselt proovile.

“Ja siis ... palun ära arva, Mark, et ma olen hull – kuulsin jälle vanaisa Theorini häält, mis ütles: “Aja end üles!””

“Sa ei ole hull, Reed, palun jätka.” Püsisin vaevu oma toolil.

“Ma tõusin üles ja aitasin Karenit ja veel kaht naist – ma ei tea, kes nad olid – ja me jooksime trepist alla … Olin ilmselt šokis! Ma tundsin, et mu keha liigub nii, nagu ma polekski seal, vaid kusagil eemal. Trepid olid tihkelt rahvast täis. Imelik oli see, et kuigi kõik olid paanikas, ei tõugelnud ega trüginud keegi.”

“Ja räägitakse veel, et newyorklased on ebaviisakad,” pistsin vahele, püüdes huumoriga pinget vähendada.

“Jõudsin fuajeesse. See oli uskumatu ... Kaaraknad olid purunenud, marmorseinad pragunenud, liftid alla kukkunud, maalid ja skulptuurid sodiks muutunud. Lihtsalt kohutav,” jätkas ta.

“Viimaks sain majast välja.” Reed vaikis hetkeks. “Kõik oli kontrolli alt väljas! Inimesed jooksid ja karjusid; igal pool olid tuletõrjujad ja politseinikud. Karen kadus kuhugi rahva sekka – kaotasin ta silmist. Ja siis ma kuulsin …,” Reed peatus ja tõmbas hinge.

“Mida sa kuulsid, Reed?”

“Hakkasin paremale jooksma, kui nägin, õigemini tundsin, et mind sikutatakse vasakule, ning nägin vilksamisi vanaisa Theorini. Ma pöörasingi vasakule ja kohe, kui paigalt sain, kukkus midagi otse minu kõrvale. Meetri-pooleteise kaugusele ... kõik need pritsmed plärtsatasid minu peale – ja see heli, mida see kukkudes tegi! Mütsaki,” ütles Reed, pisarad põskedel voolamas.

“Mis sulle äärepealt otsa kukkus, Reed? Mida sa kuulsid?” küsisin tõtakalt.

“Ma kuulsin mütsatust,” vastas ta värisedes.

“Mütsatust?” küsisin juhmilt, taipamata, mida ta sellega mõtles.

“Mütsatust, Mark! Mütsatust!” kordas ta. “See oli inimene, kes minu kõrvale kukkus! Üks mees kukkus minust umbes meetri kaugusele! Kõik see kraam pritsis mulle peale!” Reed hakkas nuuksuma. “Iga kord, kui ma silmad sulen ja püüan magama jääda, kuulen seda heli … seda mütsatust.”

Tundsin, kuidas mu silmad vett täis valguvad.

“Kui poleks olnud vanaisa Theorini, oleks ta mulle otsa kukkunud!” nuuksus ta.

Meenutasin õudusega telerist nähtud pilti inimestest, kes olid hoonetesse lõksu jäänud, kui lennukid kaksitorne rammisid. Paljud hüppasid end surnuks, eelistades seda leekides hukkumisele. Reedi kogemus muutis kõik liiga tõeliseks.

“Ma olin paanikas. Tundsin, et hakkan oksele!” hüüatas Reed.

Minu kunagise eelaimduse üksikasjad meenusid mulle kogu nende võikuses.

“Pistsin jooksu ja sattusin rahvasumma keskele. Ma kukkusin ja minust joosti üle. Mõtlesin, et siia ma suren,” meenutas Reed. Ta värises kogu kehast, püüdes enesekontrolli säilitada.

“Kuid siis ma kuulsin uuesti, kuidas vanaisa Theorin mulle hüüdis, või ei kuulnud ka – see hääl oli minu peas: “Aja end püsti, poiss! Sa jääd ellu!””

Kuulasin kangestunult.

“Kuid ma ei suutnud üles tõusta! Inimesed astusid mulle peale, trampisid minu otsas,” kirjeldas Reed pisaratega võideldes.

“Siis tuli üks tuletõrjuja, noor latiino kutt, tõmbas mu püsti ja küsis, kas minuga on kõik korras. Ma nägin ta silmis hirmu,” lausus Reed kinnisilmi.

“Ta päästis su elu,” laususin leebelt.

“Jah, seda ta tegi, ja ma isegi ei tea, kuidas ta mind üldse rahvasummas nägi. Ma ei ole oma elus kellegi vastu suuremat austust tundnud kui tema vastu. Mitte sellepärast, et ta mu elu päästis, vaid sellepärast, et ka tema oli surmani hirmul, kuid tegi ikkagi oma tööd, hoolides rohkem teiste kui enda elust.”

Istusime mõnda aega vaikides, kuni Reed end uuesti kogus.

“Mark, sa pead mind uskuma. Kui poleks olnud minu vanaisa vaimu, ei oleks ma praegu siin. Ta oleks nagu taevast alla laskunud, käskides mul lahkuda, liftist välja hüpata, õiges suunas joosta – ma mõtlen isegi seda, et ehk saatis just tema noore tuletõrjuja mind päästma. Ma olen nii tänulik, kuid samal ajal tunnen end süüdi, et mina ellu jäin, aga ...”

“Ellujääja süütunne?”

“Seda ütleb mu hulluarst ka, Mark.”

Reedi käed värisesid, kui ta taskust suitsupaki ja välgumihkli välja õngitses. Ma ei teadnudki varem, et ta suitsetab.

“Kuule, minu firmas ei ole lubatud siseruumides suitsetada,” laususin kõhklevalt.

“Ma pean närve rahustama,” vastas Reed sigaretti süüdates.

“Sa ei peaks suitsetama, Reed, see ei tee sulle head.”

“Oi, tõsi või? Arvad, et see tapab mu?” küsis ta suitsupilve tagant.

“Noh, see on ikkagi halb harjumus,” vastasin mitte eriti vaimukalt.

Reed tõmbas sügava mahvi, naeratas kergelt ja nähvas: “Suitsetamine ei saada sind põrgusse – see paneb sind lihtsalt haisema, nagu oleksid seal käinud.”

Tema naeratus hajus. “Ja mina olen seal käinud.”

Vaimudega suhtlemise tähtsus ja tähendus on mõõtmatud. Kontakt teispoolsusega võib olla mitmel viisil kasulik. Reedi jaoks päästis spirituaalne olukorrateadlikkus tema elu.

Minu sõbrale Emmale andis see teadlikkus tema elu lõpul selgust ja hingerahu.

Emma oli eakas naine, kes elas Lõuna-Aafrikas. Ta kuulis minu tööst meediumina ja minu vaadetest elu igikestvale olemusele ülemaailmse leviga raadiosaates antud intervjuust. See innustas teda mulle e-kirja saatma. Ma avasin tema e-kirja ja miski, või õigemini keegi nähtamatu, tekitas minus tunde, et pean temaga rääkima. Vastasin talle, kirjutades, et mulle meeldiks temaga pikemalt rääkida. Järgmisel päeval sain uue e-kirja juhtnööridega, kuidas ja millal temaga interneti vahendusel näost-näkku kõnelda saan.

Kui side sai loodud ja tema pilt ekraanile ilmus, olin jahmunud. Emma lamas haiglavoodis, mille peats oli nii palju ülespoole tõstetud, et ta näeks arvutiekraani ja saaks kaamerasse rääkida. Ta oli luukõhn ja habras. Mind üllatas, et nii haige inimene on näinud sedavõrd palju vaeva, et minuga vestelda.

Tema kõrval seisis noor mees, kiiskavvalges haiglavormis lõuna-aafriklane. “Ma olen siin, ma’am, kui te midagi vajate,” ütles ta Emmale, enne kui arvutikaamera vaatealast eemaldus.

“See arvutivärk on ikka vahva asi, eks ole?”

Emma naeratas kaamerasse.

“Ja-jah, muidugi,” vastasin.

“Mul on vähk. Nad ütlevad, et mulle pole enam kaua jäänud.” Emma sinised silmad sädelesid justkui trotsist vähi vastu, mis tema keha õgis. “Ma olen kojumineku suhtes täiesti rahulik. Ma ei ole kunagi surma kartnud. Ma tunnen lõpetatuse tunnet ja tean, et minu aeg on otsakorral.”

Imetlesin julgust, millega ta surma palge ees seisis, ning soovisin teda kuidagi aidata. Kuigi ma tean, et surm on pelgalt üleminek, on see siiski suurema osa inimeste jaoks hirmutav. Ent Emma – tõeline valguskiir – näis nii kartmatuna.

“Ma tunnen enda ümber vaime. Kui te saate seda teha, Mark, siis ma tahaksin teada, kes nad on,” palus Emma.

“Kas teile sobib, kui ma alustan seanssi palvega, sest usun, et palve tõstab vibratsioonisagedust?” küsisin Emmalt. Kui ta noogutas, sulgesin silmad ja palvetasin Jumala poole, et ta mind juhendaks. Seejärel tundsin, et side teispoolsusega on saavutatud.

Kui olin palvetamise lõpetanud, nägin interneti vahendusel Emma tungivat pilku ja tegin kohe algust. “Ma näen kolme naist enda poole tulemas. Kaks neist on teie suhtes vanema tasandil ja kolmas vanavanema tasandil – kõik nad on teie emapoolsed sugulased.”

Emma kuulas vaikselt.

“Neil on teiega väga lähedane suhe. Ma tunnen, et tegemist on ema, tädi ja vanaemaga. Teie emal või naisel, kes tundub teie emana, on väga heledad, peaaegu lumivalged juuksed ja helesinised silmad. Tema silmad on väga soojad,” kirjeldasin ma.

Emma noogutas. “Palun jätkake.”

“See, mida ma teie ema kohta tunnen, väljendub tema kätes. Tema käed on nii pehmed ja soojad. Ma tajun, kuidas ta oma käed teie poole sirutab ja teie käe endale pihku haarab. Ta ütleb, et saate temalt jõudu.”

“Emal olid nii armsad käed, need olid tõepoolest pehmed ja soojad,” kinnitas Emma.

“Teie tädi oli kõhnuke. Ta kandis prille ja tema juustes oli rohkem halli kui valget. Ta oli vaikne inimene, kes elas oma tunded läbi omaette ega näidanud kunagi pahameelt välja, kui tundis, et teda on halvasti koheldud. Vaikimine tegi ta tugevaks, kuid oli ühtlasi tema nõrkus. Ta ei näidanud kunagi kellelegi välja, kuidas kannatas. Ta kehastab mitmes mõttes väljendit “katkematu kannatus,” vahendasin ma.

“Tädi Justine,” ohkas Emma. “Üks õnnetu naine ...”

“Tema sõnum teile on, et teispoolsuses pole kannatusi ning kogu valu, mida materiaalses maailmas taluma peate, on vaid väravaks rõõmsasse ellu teispoolsuses – vähemalt tema puhul oli see nii. Ta tahab, et ma teile seda edasi ütleksin.”

“Ja vanaema?” küsis Emma.

“Teie vanaema energia on hoopis teistsugune. Tundub, et ta oli oma laste suhtes väga nõudlik.”

Emma noogutas ja püüdis midagi öelda, kuid teda haaras köhahoog.

“Teie vanaema ei olnud kuri, vaid lihtsalt range ja distsiplineeriv. Ta soovis, et tema tütred saavutaksid elus rohkem kui ta ise, ning kannustas neid tagant, kuidas oskas. Tema võimukas iseloom hävitas teie tädi enesekindluse, kuid mitte teie ema oma. Teie ema oskas tema tugeva iseloomuga toime tulla.”

“Te tabasite nende iseloomu,” sõnas naine, võideldes pealetikkuva köhahooga. “Mis sõnumid neil minu jaoks olid?”

“Nad tegutsevad teispoolsuses ühtse kolmikuna. Nad on üksteisega rahujalal ja tundub, et nad on teie eest teie valus ja kannatustes hoolitsenud. Kõik nad soovivad teiega seda “kannatuste karikat” jagada, kuid teavad, et teie teekond ei ole lõpule jõudnud – pigem on see uue algus. Nad tahavad, et te seda mõistaksite ja valgusele keskenduksite ega kardaks mitte midagi. Järeldades rahust, mida nendest õhkub, on nad teispoolsuse “taeva” dimensioonis.”

Et Emma köha ägenes, tuli hooldaja taas kaamera vaateulatusse. Ta kummardus arvutiklaviatuuri kohale ja ütles leebelt: “Tänaseks aitab, miss Emma.”

Minu arvutiekraan tõmbus tumedaks. Mõni päev hiljem sain Emmalt järgmise e-kirja:

Tere, kallis Mark,

Ma tean, et te muretsete minu pärast. Pole põhjust – mul on olnud hea elu. Ma tahan teid teie seansi eest tänada. Info oli väga täpne. Olen väga tänulik! Aitäh teile! On nii lohutav teada, et nad on seal, kui ma teisele poole astun, ning et nad on mind kogu aeg aidanud. Taevas kõlab nii helgelt ...

Ma usun, et me õpime kannatustest palju. Need teevad meid sügavamaks ja kaastundlikumaks teiste kannatuste suhtes. Ma ei tea, kuidas, aga tean, et pidin selle vähikogemuse saama, ja olgu siis nii.

Ma tunnen viimasel ajal suurt väsimust, kuid hakkan oma asju korda saama. Mul on kõrge palavik, mis muutub hooti väga tugevaks ja see mõjub kurnavalt. Püüan olla tugev ja palun Jumalalt ja tema inglitelt, et see ei kestaks liiga kaua. Ma igatsen oma kehast välja saada ja vaba olla.

Jumal õnnistagu teid!

Emma

Jätkasime kirjavahetust mõne kuu vältel. Emma e-kirjad muutusid aina lühemaks ja lühemaks, justkui näidates tema elujõu kahanemist. Viimaks lakkas kirjade vool sootuks.

Ühel hommikul, kui ma olin oma kontoris, tuli mul mõte hooldushaiglaga ühendust võtta. Kuna naine ei olnud minu pereliige, teadsin ma, et mulle ei antaks mingit infot. Just sel hetkel tundsin enda kõrval kellegi õrna ja armastavat kohalolu.

See oli Emma – ta oli lahkunud ja läinud teispoolsusse. See tegi mind kurvaks, sest olin kaotanud kellegi, keda pidasin enda sõbraks, kuid samas see rõõmustas mind, sest teadsin, et tema kannatused on nüüd läbi. Mul oli olnud au puudutada selle vapra naise südant – naise, kes läks oma surmale vastu täieliku rahu ja vaimuselgusega.

Spirituaalsel olukorrateadlikkusel on palju hüvesid. See võib olla kas väga intensiivne või vaevutajutav, kuid see on alati võimas. Kuigi Reedile ja Emmale saadetud sõnumid olid väga erinevad, tähendas teispoolsusele tähelepanu pööramine nende mõlema jaoks Jumala kingitust.